Eile juhtus minuga üsna kummaline lugu. Ruttasin hambaarsti juurde ja Olümpia juures kleepis ennast külge pikemat kasvu heledate juustega noormees.
Mees: „Tere. Otsin sadamat.“
Mina: „Siis sa oled kyll vales kohas“
Mees: „Kas sa lähed ise ka sadamasse? Ilus ilm päike paistab, peaks mere poole hoidma“
Mina: „Lähen hambaarsti juurde“
Mees: „Võin ise su hambaid parandada. Olen seda endal korduvalt teinud.“
Mina( ei oska enam midagi öelda): „Mmm“
Mees: „Mis edasi teed? Võiks pärast kokku saada?“
Mina: „Minul pole sinuga küll midagi teha, mul on elukaaslane olemas“
Mees: „Sa ei ole ju abielus“
Mina: „Ja mis siis?“
Mees: „Lähed Fertilitasse?“
Mina: „Hambaarsti juurde“(Jobu!)
Mees:(järjekindlalt):“ Võiks pärast midagi teha“
Mina(juba täiesti närvis): „Jäta mind palun rahule!“
Ahistaja: „Võiks mere äärde minna“
Mina: „Kui sa sadamat otsid siis see on seal ja minna lähen nüüd sinna (jooksin yle tee).“
