Ahistaja küüsis

Eile juhtus minuga üsna kummaline lugu. Ruttasin hambaarsti juurde ja Olümpia juures kleepis ennast külge pikemat kasvu heledate juustega noormees.

Mees: „Tere. Otsin sadamat.“

Mina: „Siis sa oled kyll vales kohas“

Mees: „Kas sa lähed ise ka sadamasse? Ilus ilm päike paistab, peaks mere poole hoidma“

Mina: „Lähen hambaarsti juurde“

Mees: „Võin ise su hambaid parandada. Olen seda endal korduvalt teinud.“

Mina( ei oska enam midagi öelda): „Mmm“

Mees: „Mis edasi teed? Võiks pärast kokku saada?“

Mina: „Minul pole sinuga küll midagi teha, mul on elukaaslane olemas“

Mees: „Sa ei ole ju abielus“

Mina: „Ja mis siis?“

Mees: „Lähed Fertilitasse?“

Mina: „Hambaarsti juurde“(Jobu!)

Mees:(järjekindlalt):“ Võiks pärast midagi teha“

Mina(juba täiesti närvis): „Jäta mind palun rahule!“

Ahistaja: „Võiks mere äärde minna“

Mina: „Kui sa sadamat otsid siis see on seal ja minna lähen nüüd sinna (jooksin yle tee).“

Türgi

Käisin mõnda aega tagasi Türgis, ehk siis täpsemalt Alanyas, et natukenegi puhata ja päikest saada sest suvi möödus tööl käies märkamatult.

Lend Tallinnast-Antalyasse möödus kähku, mul avanes esmakordselt võimalus lennukist päiksetõusu jälgida, mis oli väga ilus vaatepilt. Sellele järgnes tüütu 2 h bussisõit Alanyasse ja linna jõudes jaotati meid hotellidesse. Jälgisin huviga, et mis hotell meid seekord ootab, olime broneerinud 3* hotelli aga Türgis võis see mida iganes tähendada. Nagu arvata võis oli hotell vana ja väsinud, receptionis töötas mingi umbkeelne tsikk ning meie kohvrid vedas yles eriti ebaviisakas ca 14 aastane poisinolk.

Läksime kohe peale riiete vahetamist randa, mis asus yle tee ja kus õnneks ei olnud eriti palju rahvast. Ühel kavalal türklasel õnnestus meile kohe tünga teha, meelitas meid oma "superpakkumisega" 6 liiri rannatoolide ja varju eest (ametlikult 9 liiri) oma randa ja kui ma olin talle 10 liiri andnud lootuses, et ta mulle 4 tagasi toob siis tema lihtsalt noogutas ja tõmbas uttu. See oli meie esimene õppetund, et kui raha ise tagasi ei nõua siis ise sulle seda keegi pakkuma ei hakka.

Mis me seal siis tegime? Ei teinudki eriti midagi. Kolasime mööda linna ringi ja teise poole päevast vedelesime rannas, kuni mu organism üles ytles ja mu jalad yleni väikseid punne täis läksid, mis tõmbas päevitamisele kriipsu peale.

Peale 3 päevast puhkust tabasid mind veel muud hädad, põiepõletik ja ohatis huulel nii et 4dal päeval ma tundsin, et oleks aeg koju tagasi minna. Et neid hädasid kuidagigi leevendada sisustasin kõik vabad hetked hotelli pool bar'is gin tonicut limpsides ja teisi hotellikülalisi vahtides. Seal oli ikka igasuguseid tegelasi, üks vene tsikk lapsega käis terve nädala ring 12 cm tikk-kontsadega ja ise iga päev nii üles mukitud nagu hakkaks kohe kuhugi lõbumajja tööle minema ja siis veel paar muldvana tegelast, kes olid ennast nii pruuniks kõrvetanud, et kohe kui neile peale vaatasin, tuli selveri grillkana meelde.

Linn ise oli ilusa koha peal ja seal oli ka mäe otsas üks vahva kindlus, millest ainult varemed alles, sealt avanes imeline vaade linnale ning merele. Aga linna keskel polnud midagi muud kui yks hiiglaslik kadaka turg, kus müüdi DG, Guccit ja Bjorn Borgi trussikuid ja veel kõiki mõeldavaid järeletehtud kaubamärke. Ostsime purjus peaga ka 5 fake parfüümi, fake Kenzo, fake Dior jne aga kui need hotellitoas avasime siis nägime, et tegemist on ikka täieliku kräpiga ja jätsime oma hinnalised parfüümid koristajale.

Kohalikega me eriti ei sõbranenud ja kaasmaalasest hoidsime kaugele. Nii see nädal mööduski, enne kui arugi sain, istusin Anatlya lennujaams, närisin 5 eur võileiba ja ei jõudnud ära oodata, millal koju magama saaks.

Lennuki ja laevaga.

Käisin seoses oma uue töökohaga Norras nn. Fam tripil. Lendasime Tallinnast väikse fokkeriga Riiga ja sealt otse Norra Pariisi (kh kh kh) ehk siis Tromsosse, kus läksime laevale. Jõudsime sinna öösel ja termomeeter näitas 8 C sooja. Selline külm vastuvõtt Norra Kuningriigi poolt tegi mul muidugi meele mõrudaks aga mis teha.

Reis oli muidu päris tore kui välja arvata, et reisisin koos paari erakordse torbikuga, kelle tolereerimiseks kulutasin kõvasti energiat.

Laeva nimi oli MS Richard With, ehitusaasta 1993 ja seda oli ka laeval tunda. Laev tundus mulle kuidagi vana ja väsinud, meenutas mulle ühte Hiltoni hotelli, mida ma kunagi külastasin- Mainz City Hilton. Aga kui ma sellest tööjuures juttu tegin siis ülemus andis viisakalt mõista, et selle teadmise võin rahulikult endale hoida.

Aga Trondheimist olen ma küll vaimustuses, väga sümpaatne linn, oma väikeste, värviliste puumajadega.

Angiet te võib-olla sellel videoklipil ei näe aga feelingust saate aimu ;)

Angie Stone

Käisin eile Angie konsertil Tallinna linnahallis. Minu suureks üllatuseks oli saal rahvast täis ja feeling väga hea.

Hurtigruten

Kuna viimane sissekanne on kuidagi kurb ja negatiivne, pean blogisse paar rida kribama kuidas ma jälle tööle läksin. Käisin mitmel konkursil ja ei saanud tööd, hakkasin juba plaan B peale mõtlema, et kool või voluntary work kuskil ülepiiri. Läks teisiti.

See nädal oli esimene koolitus Hurigruten'i kohta, tegemist on Norra kruiisilaevadega, mis sõidavad mööda Norra rannikut ja Gröönimaale jne. Kõik kes tahavad sellest rohkem teada külastage nende website: http://www.hurtigruten.com/norway/

Koolitus on siiani väga lõbus olnud, koolitaja on ca 50 norrakas, kes on ise 5 aastat laeval kruiisijuhina töötanud ja teab Hurtigrutenist vist kõike. Põhi nali oli muidugi see, et kui ma esmaspäeval koolitusele läksin siis esimene inimene keda kohtasin oli Urmas V. ja seal oli veel teisigi hiltoniinimesi.

Ühesõnaga käin jälle tööl ja ei saagi rohkem logeleda( kuigi logeleda oli päris mõnus).

Seal kus eitusfaas lõppeb

Täna hommikul tabas mind reaalsuse pikselöök. Eelmine aasta kui ma veel tööl käisin, käis kogu see jutt tööpuudusest ja majanduslangusest mulle totaalselt närvidele (käib tänaseni) aga ma uskusin, et kui ise tubli ja töökas oled, et siis leiab ikkagi normaalse töö .Nii ma siis viskasingi jala üle põlve ja mõtlesin, et mina küll tööd otsima ei hakka, kuigi teadsin, et mu tööleping detsembris lõppeb.

Arvasin, et leian nagunii kohe töö kui otsima hakkan. Siin ma siis nüüd olen, 3 kuud on möödas ja mul pole endiselt tööd. Olen küll erinevatel tööintervjuudel käinud ja mul on isegi päris hästi läinud, olen ikka viimase 2 või 3 sees…. aga sellest ju teadagi ei piisa.

Viimane koht kuhu ma tagasi minna tahan on kõnekeskused. Hoolimata sellest saatsin oma endisesse töökohta emaili ja uurisin, kas neil on inimesi vaja?! Sain ka koheselt vastuse, et tule tööintervjuule ja sinna ma homme oma sammud seangi. Ainuüksi see mõte, et pean jälle 8h telefoni otsas istuma ja erinavele torbikutle nõu ja kes teab, mis infot veel andma, ajab mulle kananaha ihule ja röövib söögiisu.

Tabasin ennast mõttelt, et olen juba piisavalt vana, et võiks oma elus midagi saavutanud olla aga ei. Üks nonsens töökoht teise järel ja sellel õudusel ei paista lõppu tulevat.

Aga muidu on elu ilus.