Täna hommikul tabas mind reaalsuse pikselöök. Eelmine aasta kui ma veel tööl käisin, käis kogu see jutt tööpuudusest ja majanduslangusest mulle totaalselt närvidele (käib tänaseni) aga ma uskusin, et kui ise tubli ja töökas oled, et siis leiab ikkagi normaalse töö .Nii ma siis viskasingi jala üle põlve ja mõtlesin, et mina küll tööd otsima ei hakka, kuigi teadsin, et mu tööleping detsembris lõppeb.
Arvasin, et leian nagunii kohe töö kui otsima hakkan. Siin ma siis nüüd olen, 3 kuud on möödas ja mul pole endiselt tööd. Olen küll erinevatel tööintervjuudel käinud ja mul on isegi päris hästi läinud, olen ikka viimase 2 või 3 sees…. aga sellest ju teadagi ei piisa.
Viimane koht kuhu ma tagasi minna tahan on kõnekeskused. Hoolimata sellest saatsin oma endisesse töökohta emaili ja uurisin, kas neil on inimesi vaja?! Sain ka koheselt vastuse, et tule tööintervjuule ja sinna ma homme oma sammud seangi. Ainuüksi see mõte, et pean jälle 8h telefoni otsas istuma ja erinavele torbikutle nõu ja kes teab, mis infot veel andma, ajab mulle kananaha ihule ja röövib söögiisu.
Tabasin ennast mõttelt, et olen juba piisavalt vana, et võiks oma elus midagi saavutanud olla aga ei. Üks nonsens töökoht teise järel ja sellel õudusel ei paista lõppu tulevat.
Aga muidu on elu ilus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment